Paar korda aastas pühapäeva hommikul panen pannkoogitaldriku ja moosipurgi kõrvale lauale arvuti. Teisel pool ekraani on noored, kes ei saa elada peres, kust nad pärit on. See on üks osa minu tööst SEB heategevusfondis – rääkida stipendiaatidega eelarvest, laenudest, kindlustusest, investeerimisest ja kõigest sellest, mida oleks hea teada enne iseseisvasse ellu astumist.

Samal ajal jäävad minu koduse köögilaua taga pannkoogid lauale. Teismelised hajuvad oma tubadesse. Uksed sulguvad. Kõrvadesse pannakse klapid. Sotsiaalmeedia ja sõbrad osutuvad sel hommikul palju olulisemaks kui see rahatarkuse õppetund. Nii olen istunud nende loengute eel köögilaua taga ninapidi arvutis – rohkem kui korra lootusetuse tundega – miks on nii, et mitte keegi minu oma lastest ei tule korrakski kuulama?

Kord mängis samal ajal meie pere pesamuna köögipõrandal autodega. Teda ma ei survestanud ega kutsunud kuulama, see polnud talle eakohane. Nädal hiljem tuli poeg lasteaiast koju, näpus enda tehtud väike raamat, esikaanel seisis suurte tähtedega: „RAHA RAAMAT“. Ta ütles täiesti iseenesestmõistetavalt: „Siia saab suur õde oma kulud kirja panna.“

Tol hetkel tundus mulle, et ta oli lihtsalt poole kõrvaga kuulanud. Et see kõik oli tema jaoks vaid taustamüra. Ja siis ma taipasin, et lapsed ei õpi ainult siis, kui me nad laua taha istuma paneme ja midagi seletame. Lapsed õpivad siis, kui me omavahel räägime. Kui nad mängivad samal ajal põrandal. Kui nad justkui üldse ei kuula.

Ehk polegi rahatarkus midagi sellist, mida saab edasi anda ühe või isegi viie tunniga klassiruumis? See pani mind mõtlema, et võib-olla ei ole rahatarkus tegelikult teadmiste kogum. See on kodu kultuur.

Meie kodus räägitakse rahast ja eelarvest. Räägime sellest, miks elektriarve suurenes. Miks mõni asi tuleb jätta ostmata. Miks suvetöö eest teenitud palgast on tark vähemalt pool kogumiskontodele parkida. Miks mõni unistus peab natuke ootama. Ja mitu suve tuleb ise tööd teha, et koguda raha unistuste motika ostmiseks. Kuidas sama raha ei saa kulutada ja säästa.

Ühel hetkel ütlesin poegadele, et nende taskuraha tõstan alles siis, kui näen, et nad on hakanud oma rahaasjade üle arvet pidama. Nagu ikka, tundus, et mu jutt põrkas vastu seina. Mõni päev hiljem tuli vanem poeg kööki ja küsis: „Kuule, kuhu tabelisse ma eilsed krõpsud kirja peaksin panema?“

Hiljuti sattusin raamatupoes vestluskaartide peale, mis olid mõeldud rahatarkusest rääkimiseks. Kes meist investeeriks pigem võlakirjadesse kui aktsiatesse? Kes meist investeeriks krüptosse? Kes meist on rahaga kõige riskialtim?
Seisin nende kaartide ees ja mu peas oli lugu, et ma ei tea kõigile küsimustele õigeid vastuseid. Ma ei oska nendel teemadel lastega rääkida. Kaardipakk jäi poodi.

Järgmisel päeval läksin tagasi sama müügileti ette, ostsin need. Mitte sellepärast, et oleksin vahepeal üleöö targemaks saanud. Vaid seepärast, et sain aru, et minu ülesanne ei ole oma lastele anda kõiki õigeid vastuseid. Minu ülesanne on luua kodu, kus rahast võib rääkida. Kus küsimusi võib küsida. Kus ei häbeneta öelda, et ma ei tea. Kus otsitakse vastuseid koos – vahel raamatutest, vahel sõpradelt ja järjest sagedamini ka tehisaru abil.

Ma olen üsna kindel, et selleks ajaks, kui minu lapsed kõik täisealiseks saavad ja iseseisvalt rahaga majandama hakkavad, on maailm jälle teistsugune. Usutavasti on isegi teistsugused pangad. Teistsugused ametid. Teistsugused investeeringud. Aga kui nad oskavad küsida küsimusi, leiavad nad maailmast ka õiged vastused üles.

Meie vanemaid kasvatasid nende vanemad tolle aja teadmiste ja arusaamadega. Meid kasvatasid meie vanemad. Täna kasvatame meie oma lapsi teadmistega, mida õppisime eile, aga mis tunduvad meile õiged just praegu. Aga maailm muutub kiiremini kui kunagi varem. Kui ka rahaga seotud hoiakud ja teadmised sünnivad suuresti kodus, tekib paratamatult küsimus: kas anname oma lastele edasi lihtsalt need teadmised ja toimetulekumustrid, mis on meil endil, või õpetame neile hoopis oskuse õppida, küsida ja muutustega kaasa minna?

Mida kauem olen lapsevanem olnud, seda enam usun, et rahatarkus ei ole ainiti teadmine või kindel oskus. See on kodu kultuur. See on keskkond. See on harjumus. See on mõttemuster. See on eeskuju. See ei alga ministeeriumi poolt õppekavasse kirjutatud investeerimistunnist, see algab köögilaua äärest.

Tagantjärele mõeldes ehk ei olegi kõige olulisem see, kas mu teismelised tol pühapäeva hommikul seda loengut kuulasid. Palju olulisem see, et nad kasvavad kodus, kus rahast räägitakse. Võib-olla ei sünnigi rahatarkus klassiruumis. Võib-olla sünnib see hoopis pannkoogitaldriku, moosipurgi ja ühe lasteaias tehtud raharaamatu kõrval.

Vahel piisab ühest väikese poja „RAHA RAAMATUST“, et lapsevanemana aru saada – õpetatud ei saanud mitte laps, vaid hoopis mina ise. Lapsed võtavad kodust kaasa palju rohkem, kui me neile teadlikult õpetada oskame. Nad võtavad kaasa meie harjumused, suhtumise rahasse ja julguse küsimusi küsida. Ning kõige olulisemad õppetunnid jõuavad nendeni sageli just siis, kui olen täiesti veendunud, et mitte keegi ei kuula.