SEB Ühispanga Heategevusfondi reklaamiklipp, millega kutsutakse üles annetama raha vanemliku hoolitsuseta jäänud laste varjupaikadele, hirmutab seda telerist näinud väikelapsi.

Klipis ajab kuri ja ropendav isa taga väikest hirmust hingeldavat poissi, kes otsib kohta, kuhu end peita, kõik nurgatagused on teised hirmunud lapsed hõivanud. Lõpus tehakse üleskutse annetada raha laste varjupaikadale, täpsustamata millistele.

“Pärast reklaami nägemist põgenes ta pisarais ja hirmununa teise tuppa ning maharahunemiseks olime sunnitud istuma pimedas toas ja selgitama, et meie ei ole ju sellised,” kirjeldas kolmeaastase poja ema Hetlin Villak oma lapse reaktsiooni. ““Ära räägi kõvasti!” ütleb mulle poeg nüüd iga kord kui häält kas või tooni võrra kõrgendan.” 

“Sotsiaalreklaamil peaks olema üks väga selge sõnum, aga siit see ei selgu. Siia on kaks eri sõnumit kokku pandud,” kommenteeris reklaami sotsiaalministeeriumi lastekaitsespetsialist Anniki Tikerpuu. “Kui aitame varjupaikasid, siis see ei lahenda perevägivalla probleeme. Siin ei pakuta sellele esitatud probleemile lahendust. Ja varjupaikadesse satuvad lapsed väga erinevatel põhjustel, vanemate vägivald on vaid üks neist,” seletas Tikerpuu, kelle sõnul ei tasuks ühe kampaaniaga kõiki probleeme lahendada.

“Sotsiaalreklaami mõte on rääkida ilustamata lugu elust enesest,” ütles SEB Eesti Ühispanga heategevusfondi tegevjuht Triin Lumi, kelle sõnul püüti reklaamiagentuuri Taevas tehtud klipiga edastada üht reaalset episoodi vanemliku hoolitsuseta lapse igapäevaelust. “Reklaami üks eesmärke annetuste kogumise kõrval on see, et vaataja mõistaks, millist reaalselt eksisteerivat probleemi ta aitab lahendada.”

Sama klippi näidatakse televisioonis teist korda ning ka suvise kampaania ajal pöördus fondi poole üks ema sama murega, et see hirmutab tema last. “Konsulteerisime psühholoogide ja eriala spetsialistidega, kes leidsid, et klipp võis vallandada lapse mingi hirmu. Vanemal on nüüd võimalus selgitada selle hirmu tagamaid. Vajaduse korral võiks nõu pidada spetsialistiga,” selgitas Lumi.

Aasta tagasi samuti skandaal

Tallinna laste turvakeskuse juht Erki Korp leiab, et reklaam ei ole õnnestunud. “Turvakodude eesmärk on lapsele sisendada turvalisust, kuid siin on negatiivse poolega räigelt üle pandud,” ütles Korp. Tikerpuu sõnul võiks mõelda ka reklaami esitamise kellaaegade nihutamise peale.

Täpselt aasta eest teenis SEB Ühispanga heategevusfond nii lastekaitse liidu, UNICEF-i Eesti rahvuskomitee kui ka Tallinna laste turvakeskuse juhtide pahameele, kuulutades välja kampaania “Aita tänavalast!” Nimelt ei ole tänu tänapäevasele lastekaitsetööle enam Eestis tänavalapsi, kindlasti mitte mitu tuhat, nagu kuulutati kampaanias esialgu. Hiljem muutis heategevusfond kogutava raha sihtgruppi, kandes selle Tallinna lastekodu Kopli varjupaika. 

Kommentaarid 

Tiina Hiob, TLÜ reklaami ja imagoloogia osakonna lektor 

Sotsiaalreklaami abil ühele probleemile lahendust otsides ei tohiks tekitada teist sotsiaalprobleemi. Siin on see kaasus sees. 

Tähelepanu võitmiseks ja inimeste tegutsema panemiseks on panustatud hästi tugevale emotsioonile. Aga reklaami üldine nõue on, et see peab pakkuma probleemile lahenduse – siin jäi see ahtakeseks. Kui taheti varjupaika aidata, siis see lahendus võiks lõpus sees olla, ka visuaalselt. Lõpus oleks võinud lootus olla, selle asemel jäeti probleem õhku rippuma. 

Sotsiaalreklaamis peab eriti selgelt andma tegevusjuhiseid. Siin öeldi: annetage raha. Samas jääb selgusetuks, kuhu see täpselt läheb ja näiteks kui palju neid varjupaikasid on. 

Hetlin Villak, majandustoimetuse reporter, hirmutatud poisi ema 

Meie, täiskasvanud, vaatame reklaami ja tunneme end solvatuna. Pole me ju tegelikult sellised. Vahest kurjustame ja tõstame häält, kuid märatsevad ja ropendavad on meist vähesed. See, mida tahetakse reklaamiga öelda, jääb esialgu ilmselt paljudele arusaamatuks. 

Kas reklaamitegijate arvates on normaalne inimeste tähelepanu tõmmata robustse šokireklaamiga? Kuigi tuleb tunnistada, et tihti teistsugust moodust polegi. Aga praeguses kontekstis, kus soovitakse pakkuda igale lapsele rõõmutundmise õigust, ei saa ju õigeks pidada masendust, hirmu ja pettumust. 

Mida aga tunneb klippi nähes väike laps, kellele vanemad on turvatunde pakkujad? Kas ta tunneb hirmu ja segadust? Võib-olla isegi küsib eneselt, kas tema issi on samasugune kui reklaami-issi, kelle eest kõik lapsed peitu poevad. 

Arvan siiski, et ma pole ainuke lapsevanem, kelle võsuke sattus reklaami nähes segadusse. Tundub, et Eestis pole reklaamitegijate arvates inimesi enam millegi muu kui masendusega püüda, et tuua nendeni abivajajate hüüded.

Allikas: Eesti Päevaleht Online