Ühel nädalal kajas mu kõrvades vaikus – ja ma maksin selle kosutava puhkuse eest 1380 eurot! Tegelikult ei ostnud ma selle raha eest endale puhkust ega investeerinud kaitsetööstussesse. Investeerisin oma lastesse ning võimaldasin neile huvihariduse kaudu nädala jagu uusi kogemusi, oskusi, enesekindlust ja võimaluse areneda.

Viiest lapsest nooremad neli olid kodust eemal treeninglaagrites. Üks Leedus rahvusvahelises judolaagris. Teine ja kolmas olid koos Hiiumaal 8päevases pallilaagris. Neljas Lõuna-Eestis kossulaagris.

See investeering õpetas mu judokale, kuidas erinevates kultuurides ja erineva emakeelega kodudes kasvavad lapsed ja noored, kes on inimestena meiega nii sarnased. Kindel on see, et spordilaager toetas poiste füüsilist arengut ning arendas neid mitmekülgselt. Nad õppisid ka teineteisega arvestama, pühenduma, järjepidevust. Treeneriga koos mõtestasid, mida tähendab motivatsioon ning töökus ja koostöö. Hindan seda koostööd väga, sest ma tajun, treener usub minu lapsesse!
Vahel mõtlen, et mul jääb argipäeviti kodus lihtsalt tundidest puudu. Isegi kui mul oleks rohkem aega, ei tea ma, kuidas saanuksin lapsele ise pakkuda kõike seda, mida üks nädal rahvusvahelises laagris ja järjepidev osalemine huvihariduses tema kogemuste kohvrisse juurde on andnud.

Need 8 päeva pallilaagris andsid mu tütardele kindlasti häid oskusi, kuidas palli õigesti püüda ja vastasele sööta. Ja see õpetas ka seda, kuidas mängija vastutab väljakul enda osa eest ning ka kannatlikkust, sest head oskused ei tule üleöö ja arengus on paratamatult ka tagasilööke. Andis kogemuse ka vigadega toimetulekuks, sest kui üks punkt kaob, siis järgmine tuleb ikka mängida. Õpetas pingetaluvust ja keskendumist, sest kohal tuleb olla just selles hetkes. Arendas strateegilist mõtlemist ja andis kogemuse otsustamisoskuse arendamiseks, sest enamasti tuleb võistlusolukorras kiiresti hinnata olukorda ja valida, mida järgmisena teha.

Ja treener usaldas selles laagris mu lastele ka väiksemate laste juhendamise õhtustes ühistegevustes, nii sai noor väärtusliku kogemuse algatuse võtmisest ning ka sellest, kuidas tajuda end inimesena, kel on teiste jaoks roll ja vastutus. Hindan seda koostööd väga, sest ma tajun, treener usaldab minu lapsi! Vahel mõtlen, et mul jääb argipäeviti kodus lihtsalt tundidest puudu. Isegi kui mul oleks rohkem aega, ei tea ma, kuidas saanuks oma teismelistele pakkuda seda, mida üks nädal väikesel saarel pallilaagris ja järjepidev osalemine huvihariduses tema kogemuste kohvrisse juurde on andnud.

Nädal lõunas korvpalli treeninglaagris on investeering, mis õpetas mu noorimale pojale austust tiimikaaslase, vastase, treeneri, kohtuniku ja mängureeglite vastu. Ta koges ka seda, et võit ei tähenda alati, et oled parim ja kaotus seda, et oled halb. See õpetas iseseisvust ning oskust mängu analüüsida ja vastutama selle eest, mida väljakul teeb. Poeg sai vilunumaks ka selles, kuidas vastast jälgida, tema tugevusi ja nõrkusi märgata ning oma mängu kohandada. Uuel hooajal on poja meeskonnal uus treener, nii õppis ta ka kohanemist, sest iga treener õpetab ja suhtleb erinevalt. Ta sai ka kogemuse, kuidas õppida uut inimest usaldama, sest uue treeneriga tuleb luua usaldus ja õppima tema juhiseid vastu võtma.

Kindlasti on selle kogemuse sees ka enda eest seismist, sest on vaja oma piire turvaliselt väljendada ja vajadusel küsida, selgitada, öelda, kui millestki aru ei saa või midagi ei sobi. Ka paindlikkus oli selle muudatusega seotud õpikoht, sest erinevate treenerite käe all võib ühe eesmärgini viia mitut erinevat teed pidi. Ja usaldust iseenda vastu, sest kui uus treener ei tunne alguses teda nii hästi, peab ka laps ise teadma, milleks ta võimeline on. Hindan, et treener näeb mu last olulise liikmena selles meeskonnas!

Vahel mõtlen, et mul jääb argipäeviti kodus lihtsalt tundidest puudu. Isegi kui mul oleks rohkem aega, ei tea ma, kuidas seda kõike saanuks pojale pakkuda, mida üks nädal eakaaslastest sõpradega laagris ja järjepidev osalemine huvihariduses tema kogemuste kohvrisse juurde on andnud.

Kuidas vaatab huviharidust riik?

Kui panen selle „minu puhkusele“ kulunud summa pere eelarvesse, siis on see suur number. Lapsevanemana näen arvet, mis tuleb ära maksta eelarvest, kus ka toidu-, kütte-, transpordi ja pangalaenuga seotud kulud. Näen eelarves oleva numbri kõrval ka mitmekülgselt arenevat inimest, kes saab huvihariduse kaudu täna väärtuslikke kogemusi ja oskusi, mille mõju näen juba täna, ja mis toetavad teda ka tulevikus.

Kogen, et on oluline erinevus selle vahel, kuidas vaatan huviharidust lapsevanemana ja kuidas vaatab riik. Täiskasvanul on Eestis võimalik tuludeklaratsioonis oma maksustatavast tulust maha arvata kuni 1200 eurot koolituskulusid, sõltumata sellest, kas tal on samal ajal laste huviharidusega seotud kulusid või mitte.

Mina paigutasin ühe nädalaga oma nelja lapse huviharidusse 1380 eurot ning viienda lapse kunstiharidusega seotu ei ole siia veel sisse arvestatud. Saatsin lapsed treeninglaagrisse ning kooliaasta alguses tegin valiku lisaks ka pillitunni, puutööringi, teadustunni ja kunstiringis osalemise heaks. Tegin sellise valiku, sest tean, et selle investeeringu eest kasvavad mu laste oskused, enesekindlus, koostöövõime, vastutustunne ja võime pingutada.

Lapsevanemana näen ma lapse arengusse tehtud kulutust investeeringuna. Riik näeb aga ka seda, kui kalliks võivad maksma minna ühiskonnale probleemid, mis tekivad siis, kui laps jääb oma murede, üksinduse või käitumisraskustega üksi. Ennetusse investeerimine on mõjusam ja mõistlikum kui tagajärgedega tegelemine. Huviharidus ei lahenda kõiki probleeme, kuid see loob lapse ümber olulise täiskasvanute ja eakaaslaste võrgustiku, kuuluvustunde ning võimaluse kogeda, et temasse usutakse. Huvihariduses osalemine on mõjusamaid hariduslikke ja sotsiaalseid investeeringuid. Iga uus oskus, ja tervikuna parem haridus, kasvatab iga noore panust ühiskonda.

Kas oleme riigina valmis käsitlema huviharidusele kuluvat raha investeeringuna Eesti inimeste tulevikku, mitte kui lihtsalt vaatama seda ühe pere väljaminekuna? Seepärast tahan kevadel riigikogu valimistel kandideerijatelt küsida, kuidas tagada, et ühegi lapse huviharidus ei jääks pere rahaliste võimaluste taha? Kui palju raha peaks planeerima järgmiste aastate eelarves huviharidusele, et võimaldada igale lapsele tasuta osalemine 1 huviringis?

Iga aasta, mille jooksul otsustame laste arengusse investeerida või seda mitte teha, on tegelikult otsus selle kohta, millist Eestit me kümne, kahekümne või kolmekümne aasta pärast näeme. Ehk on just huviharidus üks alahinnatud Eesti julgeolekuinvesteeringuid ning huviharidusse panustamine võiks olla üks võimalusi kasvatada Eestis nii riigikaitsevõimekust kui ka tulevast maksutulu?

Kui oleksin 1380 euro eest sõitnud sõbrannadega Vahemere äärde puhkama, oleksin võib-olla olnud puhanum ja kuldselt pruuni jumega, seda on ka vaja. Suurem osa sellest rahast oleks sellisel juhul kasvatanud mõne teise riigi majandust.

 

Artukkel avaldatud ajalehes Õhtuleht: HUVIHARIDUS KUI JULGEOLEK | Triin Lumi: selle nimel kulus ühe nädalaga nelja lapse laagritele 1380 eurot