Tõenäoliselt ütleb suur osa eestimaalastest ameeriklasi iseloomustades esimese asjana, et nad on paksud. Aga ka pooled keskealistest eestlastest on ülekaalulised, nagu ka üha rohkem lapsi. Niisiis võivad varsti ka meie rahvuslikuks tunnuseks saada kilogrammid.

Kui põhikooli õpilastest on ülekaalus umbes kümnendik, siis vanemaks saades suureneb ülekaaluliste inimeste protsent võrdelises seoses aastate lisandumisega: 40. eluaastaks on pooled Eesti inimesed kehamassiindeksi järgi ülekaalus või rasvunud. Teadupärast käivad inimese kehakaal ja liikumisharjumused käsikäes. Kuna tervisesporti harrastab vähemalt neli korda nädalas vaid 15% parimas tööeas inimestest, pole ka ülekaaluliste suur hulk Eestis üllatav. Tegu on tõsise probleemiga, sest ülekaalulisus ei tähenda ainult halba tervist, vaid ka suurenevaid tervishoiukulusid ning langenud töö- ja õppimisvõimet.

Kanada on maailmas esimese riigina hakanud välja andma istuvat eluviisi reguleerivaid suuniseid, milles on selgelt öeldud, et lapsevanemad peavad piirama laste televiisori ja arvuti ees viibimise aega. Selleks, et lapse päevast ei mööduks kuus (!) tundi istuvas asendis ekraani ees, võiks ta näiteks vähemalt mingi vahemaa kooli jalutada. Samuti soovitab juhend lapsevanematel sisustada nii koolijärgne kui ka pere ühiselt veedetud aeg aktiivse liikumisega (õues). Need on lihtsalt teostatavad asjad, millest on aga kuhjaga kasu, sest õues mängimine võimaldab lapsel ka päriselt, mitte ainult virtuaalselt sõpradega aega veeta. Teiste lastega koos toimetamine tõstab lapse enesekindlust, mistõttu saab ta ka koolis paremini hakkama – rääkimata sellest, et paraneb lapse füüsiline vorm ja ta õpib uusi asju.

Isegi need lapsed, kes vähemalt tund aega päevas tegutsevad aktiivselt mõnes trennis, võivad kokku puutuda terviseriskidega, kui veedavad ülejäänud aja väga passiivselt. Vanemad, kes oma lapsi hoolsalt mitu korda nädalas trenni viivad, peaksid sama hoolsalt vähendama seda aega, mis laps veedab arvuti- või teleriekraani ees.

Samas tundub mulle silmakirjalik, kui kamandan lapse õue mängima ja ise arvutiga diivanisse vajun, sest „üks töö on tarvis veel ära lõpetada“. Eeskuju on teadagi nakkav … Seepärast võtan ka ise õuetee jalge alla. Suvel ilusa ilmaga on seda hõlpsam teha – suvel on ka võimalik osa võtta mitmesugustest rahvaspordiüritustest, kus võistlusmoment annab innustust ennast järgmiseks jõukatsumiseks veel paremasse vormi viia.

Väikesed sammud, suur eesmärk

Mõistlik on alustada väikeste sammudega. Seda sõna otseses mõttes, sest liikumine ja kehaline aktiivsus ei tähenda ainult spordiklubi pääsme lunastamist ja hirmkalli spordivarustuse soetamist. Piisab sellest, kui metsa jalutama minna või rattaga üks tiir teha. Kui sinu kodu lähedal ei ole veel sobilikku metsarada või kergliiklusteed, tuleb astuda samme selle rajamiseks. Võib-olla aga on hoopis võrkpalliplats see, mida sinu kogukond vajab? Või jalgpalliväljak? Ega nende kohtade puudumist kodus diivanil istudes ei adu, nii et uksest tuleb välja astuda nii või naa.

Igal aastal toimub spordiüritusi, mis ühel või teisel viisil panevad inimesi rohkem liikumisele mõtlema. Näiteks möödunud aastal Ukrainas ja Poolas toimunud jalgpalli EM-i ajal kaasnes mõlemas riigis sellega ulatuslik tervisekasvatuse programm – sisuliselt kasutati suurt jalgpallipidu nende inimeste liikumameelitamiseks, kes seda iga päev ei tee. Loosungi all „Austa oma tervist!“ korraldati väikestes kogukondades jalgpalliturniire, mis ei nõudnud „suurele“ jalgpallile iseloomulikku tohutut vastupidavusvõimet ja meisterlikku triblamisoskust. Sain ise Eesti asenduskodu noorte saatjana osaleda Poolas toimunud rahvusvahelises terviselaagris ja möönan, et kui täiskasvanud on vähegi võimalused loonud, ei ütle noor inimene pallimängust või mis tahes muust liikumismängust kunagi ära. Hasart, mida tekitab eakaaslastega mõõduvõtmine, kaalub helendava ekraani iga kell üles. Selle kinnituseks olid need 300 poolesajast rahvusest noort, kes mängisid jalgpalli erinevate reeglite järgi ja said lisaks hulga teadmisi tervislikest eluviisidest ja toitumisest.

Ilma esimese jooksusammu või jalgrattaringita ei tule teist ega kolmandat; kui ei tehta esimest suusaringi, jäävad lumisel talvel läbitavad suusakilomeetrid vaid unistuseks. Meie SEB Heategevusfondis püüame pakkuda liikumisvõimalusi umbes tuhandele vanemliku hoolitsuseta lapsele, kellel puudub võimalus osaleda koos oma bioloogilise ema-isaga rahvaspordiüritustel. Me kutsume need lapsed kaasa suurtele spordiüritustele alates kõndimisest ja jooksmisest kuni suusatamise ja jalgrattasõiduni. Me innustame neid, et iga laps saaks liikumisrõõmu maitsta ja jõuaks lõpuks oma spordiharrastuseni.

Igal aastal osaleb maijooksul meie heade annetajate toetusel 150 asenduskodu last üle Eesti. Teist aastat korraldame suve alguses koostöös Eesti Jalgpalli Liiduga Lilleküla staadionil suure jalgpallipäeva, kus sajad asenduskodude lapsed saavad koos jalgpallikuulsustega palli mängida. Suvel ootavad lapsi aga jalgpallilaagrid, kus professionaalsete treenerite käe all saab koos eakaaslastega liikuda, sporti teha ja pallimängu harjutada.

Kogemus tööst vanemliku hoolitsuseta lastega on näidanud, et mobiiltelefon on lapse käest visa kaduma, sest lapsel on lihtsalt igav. Kui talle aga pakkuda alternatiivi, on ta meeleldi nõus virtuaalmaailmast välja tulema. Liikumisvõimaluste pakkumine koos isikliku eeskujuga on kõige lihtsam – ja ka odavam – viis elu huvitavaks teha.

Minu ja minu pere tervis ja heaolu on minu enda käes. Väikese rahvana muretseme pidevalt enda taastootmise pärast – oluliselt keerulisem on aga ellu jääda haigel väikerahval. Ja kuna isiklik eeskuju on oluline, lähen poodi leiva järele jalgsi, kuigi vihmasajus oleks seda mugavam teha autoga – unustamata muidugi kummikuid ja vihmajopet.

Kati Käpp