Leia jõulupuult lapse unistus

Unistuse täitumist saad toetada ühekordselt või püsiannetusega aastaringselt.

www.heategevusfond.ee/joulupuu

Suuuur koer!? Ei, hoopis jääkaru!

Augusti viimasel nädalal said asendus- ja turvakodude lapsed üle Eesti SEB Heategevusfondi toel osa juba tavaks saanud koolieelsest Tallinna loomaaia külastusest. Peale vahvate karvaste ja suleliste vaatamise tunti rõõmu ka batuudil möllamisest ja näomaalingutest, nauditi pannkoogikõhutäit ja jäädvustati end koos pere ja sõpradega pildile.

Reisi loomaaeda oodati kannatamatult. Bussisõit oli lõbus, nagu iga kord, kui ees on ootamas midagi vahvat. Lapsed rääkisid oma ootustest, sellest, kes millist looma näha soovib ja meenutati eelmisi külastusi.

Paljudele lastele oli loomaaed varasemast päris hästi tuttav ja nii mõneski kodus on sellest külastusest saanud juba pikisilmi oodatud peretava. Lapsed oskasid päris tublisti orienteeruda – jälgiti viitasid tee peal ja otsustati ühiselt, kuhu järgmisena minna. Tore, et ilm oli hea ja loomad end külastajatele kenasti ilmutasid.

Paljudele lastele uus kogemus

Mõned väiksemad lapsed nägid loomi nii lähedalt esimest korda elus ning nende emotsioonidel ja küsimustel polnud otsa ega äärt. Lapsi huvitas, kus need loomad vabas looduses elavad, kuidas neid nimetatakse ning kuidas nende elu loomaaias kulgeb.

Seekordsel reisil oli ka paar last, kes on asenduskodus elanud veel lühikest aega ja kasvanud üsna ahtakeses koduhoovi maailmas, pääsemata üldse kodust kaugemale. Kui teised lapsed märkasid kohe loomi, sest oskasid neid otsida, siis nemad nägid esmalt vaid katkist palli, kumme, köit jne. Kui jõuti jääkaru puuri juurde, hõikasid nad, et oi kui suur koer! Kasvataja asus mudilaste lünki täitma, selgitades pikalt ja laialt, kes see loom on ja kus ta elab. Neile lastele oli see kõik täiesti tundmatu maailm…

Mõnevõrra üllatav oli see, et ka üks 14-aastane laps ei olnud kunagi varem loomaaias käinud. Tema ettekujutus loomaaiast oli hoopis midagi muud. Ta ei osanud ise ka sõnadesse panna, mida ta ootas... Kindlasti leopardi, tema lemmiklooma, keda aga sedapuhku trehvata kahjuks ei õnnestunud.

Üks „lemmikloomi“ – batuut

Kuigi loomaaeda tullakse eelkõige loomi vaatama, saab seal peale nende uudistamise teha nii mõndagi muud põnevat. Näiteks batuudil hüpata ja näomaalinguid teha. Kõik, kes korragi enne Tallinna loomaaias käinud, ju teavad seda!

Nii jäigi paljudele peredele loomaaeda jõudes kohtumispaigas Rebasemäel kõigepealt ette külalislahke batuut, millel nii suured kui ka väikesed said oma emotsioonid välja elada. Hiljem arutati, kui palju keegi jõudis hüppe ajal saltosid teha ning kuidas oma tehnikat parandada, et teistest parem olla.

Tegusamad poisid said isegi kaks korda hüpata. Kristjan oli üliuhke ja kiitles kõigile, mitu saltot ta õhus tegi. Ja väike Henri, kes algul teatas, et kardab ja hoidis eemale, läks ometigi järjekorda ning tegi samuti esimest korda õhusõidu kaasa. „Väga meeldis!“ oli poiss pärast üliõnnelik.

Ka Teele võttis end viimasel minutil kokku ja tegigi kaks korda tagurpidi salto ära! Tarvi ületas oma hirme, sai tehnika kätte ja oli uhke, et julges kaasa teha, kuigi tegelikult kartis ta ikka lõpuni välja.

Näe, seal ta ongi!

Lastele pakkusid elevust eelkõige suuremad loomad: piisonid, kaamelid, lõvid, jääkarud, ninasarvikud ja elevandid. Samas ei jäänud pisemad elukad sugugi tähelepanuta. Hiirte juures oli ka väga põnev: lapsed oleks tahtnud kõik hiired koju tuua ja lahti lasta, et näha, mis juhtub – nad teavad ju, et hiired ei kuulu kasvatajate lemmikute hulka.

Üks pere oli juba eelnevalt nõuks võtnud kõik sektorid läbi käia, seetõttu liiguti aegluubis ja piiluti igasse puuri-aedikusse, et kes seal nüüd on. „Näe, seal ta ongi!“ kilkasid lapsed, kui olid silmanud üht või teist lindu-looma varjulises nurgas.

Eksootilisi loomi jälgiti küll suure huviga, ent ka pisukese kartusega. Alati on neid, kes madusid ja krokodille veidi pelgavad. Õnneks on nood loomaaias turvaliselt klaasi taga…

Elevandist sai dinosaurus

Paljude laste jaoks oli sõna otseses mõttes suurimaks üllatajaks elevant. Elevante vaadati suure imetluse ja aukartusega. 3-aastane Damian ütles tema kohta „dinosaurus“. Kasvatajad selgitasid küll, et see suur loom on elevant. Aga tema jäi endale kindlaks, et tegemist on dinosaurusega…

Elevant tekitas aga ka kaastunnet, sest lapsed said teada, et suurt looma ootab minek hambaarsti juurde. Suur loom küll, aga küllap on tal ka suured hambad ja suured augud!

Laste vaieldamatud lemmikud olid ahvid: neid jälgiti kõige kauem ja ühtlasi loeti seintel olevatelt infotahvlitelt nende kohta palju põnevat. Ahvid pakkusid vahvat vaatepilti – veiderdasid ja jäljendasid üksteist ja ka pealtvaatajaid. Lõbusaid ahvipärdikuid vaadates hakkasid ka lapsed lustakalt ringi kargama.

Ahvid tekitasid elevust pea kõikides peredes. Väga põnev oli jälgida, kuidas ahviemme oma beebile banaani pakkus. Mõni ahvibeebi oli väga tilluke ega teinud puuviljast eriti välja, aga mõni võttis ka tükikese maitsmiseks.

Mis loom on ökodukt?

Loomaaias näeb alati nii mõndagi uut, aga loomi vaadates said lapsed ka omavahel juba olemasolevaid teadmisi jagada. Siltidelt sai lugeda lisaks loomade-lindude elupaikade ja kommete kohta, nii saadi palju uusi teadmisi.

Ühe koha peale ehitatakse loomaaias suurt tunnelit. Kasvataja küsis lastelt, kas nad teavad, miks see sinna tehakse ja kas nad oskavad pakkuda, kes sellest tunnelist käima hakkavad. Mõningate vihjete järel arvati ära, et sealt võiks teed ületama hakata metsloomad, kellel muidu oleks oht autode alla jääda. Kasvataja täpsustas, et seda nimetatakse ökoduktiks – kõik see ühtekokku oli hea sissejuhatus loomateemadele.

Ühes peres räägiti aga erinevate Eesti loomade elust, kuigi tolle pere poisid Reino ja Raimo teadmised olid vaat et suuremadki kui kasvatajal. Nemad on selle pere suurimad loodusfännid, kes vaatavad palju loomafilme ja loodusdokumentaale.

Majakõrgune jääkaru ja hüljeste veepeitus

Nähtu tekitas lastes kuhjaga emotsioone. Näiteks jääkaru haige jalg pani tõsist muret tundma selle üle, kuidas ja kui kaua see paraneb. Ühele perele korraldas jääkaru aga peaaegu et tsirkuseetenduse, keerutades mängleva kergusega suurt punast palli, aeg-ajalt ise vee alla vajudes. Dima, ühe pere vanim laps, ei tahtnud sugugi uskuda, et armas valge jääkaru on ohtlik kiskja…

Hiigelsuure jääkaru püstitõus vastu aeda oli samuti meeliköitev vaatepilt – lapsed võrdlesid jääkaru pikkust maja kõrgusega.

Ka hüljeste kiired ja sujuvad kadumised vee alla ja peade kerkimine pinnale tekitas lastes suurt rõõmu.

Tiigrile ei tehta pai, jänesele küll

Ka suure ja esindusliku välimusega tiigri jälgimine oli ühtaegu huvitav ja veidi hirmutav – eriti kui tiiger urises ja kihvu näitas. Graatsiline, aga ohtlik loom – see oli selgemast selgem, et temale juba pai ei täi teha!

Ka häälekad linnud meelitasid lapsi peatuma ja vaatama. Ning lastele mõeldud väike loomaaiake, kus on kitsed ja jänesed, pakkus suurt rõõmu nii väikestele kui ka suurtele. Lõpuks ometi loomad, keda võis oma käega katsuda ja kellele tohtis pai teha!

Pikisilmi oodatud ninasarvikubeebit aga paljud ei näinudki, sest too pikutas ema kaitsva selja taga. Teisel perel seevastu õnnestus värsket sarvikut paremini näha. Tema ja kõik teised loomabeebid olid vaieldamatult kõigi lemmikud!

Elevant, madu ja lõvi – positiivsed mälestused

Pisemad lapsed rääkisid loomaaias käimisest ka veel päevi hiljem. Kui peres olid külalised, siis teatati rõõmsalt, et käidi loomaaias ning nähti lõvisid ja madusid. Ühe pere noorim laps joonistas ka oma vihikusse, mis poisil on heade ja ka halbade emotsioonide üles märkimiseks, elevandi, mao ja lõvi – loomaaias käik oli muidugi positiivne mälestus.

Loomaaia külastus oli mõnus vaheldus ja võimalus panna end kõrvuti looduse vägevamate esindajatega. Kindlasti on sellest reisist edaspidi kasu ka koolitundides.

Tagasiteel kinnitasid lapsed, et see oli järjekordselt üks ütlemata tore ja meeldejääv päev. Nad loodavad väga, et saavad seda toredat tava jätkata ka järgmistel aastatel. Perevanema ootus on see, et selline tore ühistegemine kandub edasi ka nende endi peredel, kui nad ise suureks kasvavad.

Lastel jätkus silmi ka taimede tarvis ja mitmegi kohta teati, kelle aias selliseid kasvab. Üks kasvataja tõdes, et nende entusiasm ja huvi taimede vastu pole ka pere lastel mööda külgi maha jooksnud.

Peale oma silmaga nägemise, said lapsed juurde palju teadmisi. Infosiltidelt loeti, mida üks või teine loom sööb, kus ta looduses elab ja millised on tema iseärasused. Hiljem kodus uuriti paljude loomade kohta veel juurdegi. Nii mõneski peres otsustasid lapsed kodus rohkem vaadata loomaraamatuid, et vahvaid loomi paremini tundma õppida.
 

Osale heateos Täname Sind abi eest, kui oled meie heategevusprogrammi juba toetanud või kavatsed seda teha tulevikus. Sõlmi püsikorraldusleping summas 3 eurot kuus või aita ühekordse annetusega.