Spordipäev rattamaratonil: Ennast ja teisi tasub usaldada!

15.09.2018
Blogi

Eesti erinevates turva- ja asenduskodudes elavad lapsed võtsid ka sel aastal osa Tartu rattamaratoni lastesõitudest, kus iga osaleja sai läbida ea- ja võimetekohase distantsi. Pärast sportlikku pingutust nauditi spaas veemõnusid.

Päev enne Tartu rattamaratoni olid lapsed kodus elevil ja meenutasid eelmistel aastatel toimunud üritusi. Hommikul olid kõik varakult üleval ja sõiduks valmis.

Kirilli kogemus: kuhjaga eneseusaldust ja uus tagatuli

Kirilli peres oli äratus kell 7.40. Kirill oli eelseisva päeva tõttu elevil, küsides mitu korda, millal juba buss tuleb. Bussis uuris poiss korduvalt, millal juba kohale jõutakse.

Rattarallil oli palju rahvast – Kirill ei ole sellega harjunud ning tundis ennast veidi ebakindlalt. Ta hoidis ennast oma rattaga kogu aeg kasvataja ligidal. Koos võeti välja nimeline number. Enne starti küsis poiss vähemalt kümme korda, et kas kasvataja teda ikka finišis ootab. Poisil oli hirm, et ta võib ära eksida või ei leia nad kasvatajaga üksteist üles. Kõik uus on ju ikka pisut hirmutav ning nõuab harjumist ja harjutamist. Seetõttu käis kasvataja Kirilliga ka finišeerimise kohta vaatamas ning näitas poisile täpselt, kus ta teda ootab. Kõik läkski hästi: Kirill läbis 5,1 km distantsi päris kiiresti ja vuhises kenasti finišisse, põsed punased ja nägu naerul. Poiss sai selle üritusega juurde kuhjaga enesekindlust ja teadmise, et teisi ja ka iseennast tasub usaldada.

Auhinnaloosis sai Kirill aga oma rattale tagumise tule, mille üle tal oli samuti südamest hea meel. Ja muidugi pärast võidusõitu lihaste lõdvestamiseks veemõnud spaaa! Kirill proovis ka seal kõike, mis vähegi võimalik – mängis lastebasseinis, käis usinalt erinevates saunades ja soolamaailmas. Ka riietusruumi kapikasutussüsteem sai poisile kiiresti selgeks.

No kas oli vaja end kirja panna …

Stiiveni peres oli hommikul kodust välja sõites pisut ebakindel olek, sest kasvatajad pole ammu omapäi spordiüritusel käinud. Korraks jõudsid nad ehk isegi mõelda, et kas ikka oli vaja end kirja panna… Selgus ka, et perekodus olevatel ratastel on teistsugused käiguvahetid, kui nendel, millega nüüd tuli sõita. Aga rattalaenutajad tegid lastele kiirkursuse ja kõik sujus nagu õlitatult.

Kui stardiheli oli kõlanud ja kasvatajad koos Stiiveniga, kes ise veel kaherattalisega ei sõida, teisi finišisirgele ootama läksid, sai küsimus vastuse: hea, et see käik ette võeti! Sest ilm oli imeline, ümberringi sagisid rõõmsalt lapsed ja noored ning kõigil oli nii mõnus olla. Kaasaelajad rõõmustasid koos finišeerujatega ning 5,1-kilomeetrise põhidistantsi läbinud uljad ratturid arvasid, et teeks hea meelega veel teisegi tiiru...

Adele sai auhindade loosimisel fortuuna olla ja kõik toredad esemed leidsid omaniku. Eriti õnnelikud oli tüdukud, kes võitsid endale ratta – neiud kepsutasid tänaval nagu noored tallekesed, jaladki ei puudutanud maad. Ka Kerli oli väga õnnelik rattapükste üle: koju jõudes läks ta veel suurele tiirule, ei takistanud teda vihmgi, mis selleks hetkeks taevast maha tibas. Stiiven sai loosiga oma kolmerattalisele uhke kella. Annika oli just öelnud, et tal oleks vaja jalgratturi kindaid ja need ta loosi tahtel ka sai.

Spaas uudistati koos kõiki saunu. Erilist elevust tekitas jääsaun, milles oli üks sein jääst ja sai end ka jäätükkidega üle hõõruda. Soolasaun ja -bassein olid samuti laste lemmikud, nii et sinna sai mitu korda sisse põigatud. Ja tünnisaun ja mullivannid ja mullidega bassein, mille iga nurk pakkus huvitavat elamust... See oli tõeliselt vaimustav ja lõõgastav kogemus – nii lastele kui ka kasvatajatele!

Ega iseseisvus ise tule…

Kasvatajad ütlesid, et tore on näha, kuidas lapsed muutuvad iga aastaga rohkem iseseisvamaks ja saavad oma toimingutega ise hakkama. Iga laps sai maratonil endale ise numbri võtta ja distantsi valida. Kõik lapsed sõitsid valitud võistlusraja edukalt läbi ja olid selle üle rõõmsad.

Spaamõnusid nauditi täiel rinnal ning koju jõudes tunti rõõmu nii oma sportlikust pingutusest, loosiga saadud kingitustest ja toredast septembripäevast. Rattamaratoni jääb meenutama vahva medal, mis riputati kaela igale raja läbinud osalejale.