Selles peres kasvab neli last. Kaks neist on kasulapsed – vend ja õde. Pereema on väga tubli naine, ta pühendab lastele palju aega. Vahel teevad kasulapsed väikeseid “üllatusi” koolis ja kodus, kuid kõik on siiamaani tundunud parandatav – ehk on lihtsalt tegu lastega, kes on veidi koerustükke täis.

Viimasel ajal on mured aga hakanud üle pea kasvama. Vanematele tundub, et lapsed libisevad käest, keerulisi olukordi on tulnud ette palju. Laste käitumist ja toimetulekut mõjutavad bioloogilisest perest kaasa saadud mälestused kodusest vägivallast ja kiindumussuhte häire. Pereema tunneb, et ta lihtsalt ei jaksa enam. Isa on veidi optimistlikum, kuid abikaasa hea tervis on oluline ka tema jaoks. On hetki, mil nad on mõelnud isegi kasulaste lastekodusse tagasiandmise peale, ehkki raske südamega. Nad saavad väga hästi aru, et kui tegu oleks bioloogilise lapsega, ei saaks sellist mõtet tekkidagi …

See on üks paljudest kasuperede lugudest. On ka juhtumeid, kus kasuvanemad ongi lapse lastekodusse tagasi viinud, väites, et lapsel ei tekkinud kiindumussuhet.

Ükskõik, kui palju lapsi on ühed vanemad üles kasvatanud ja kui hästi see neil õnnestunud on, ei oska need samad hästi toimetulnud vanemad ette näha kõiki olukordi, mis võivad tekkida kasulaste kasvatamisel. Sest tegelikult on kõik lapsed ju head lapsed. Isegi siis, kui nad käituvad vahel ärevalt ning meie jaoks sobimatult. Nad ei tee seda pahatahtlikult – need on märgid selle kohta, et laps vajab abi.

Kui väike inimene saab lastekodust uude perre, ei lahenda see tema probleeme, sest ta kaotused on olnud suured. Ta silmad on tihtipeale näinud rohkem kui mõni tavaperest pärit inimene terve elu jooksul. Erinevad käitumishäired on tihti paljuski seletatavad teisest elulaadist ümberasumisega: eraldamine bioloogilisest perest on lapse esimene kaotus, millega ta peab õppima toime tulema ja lõpuks ka leppima. Kindlustunde puudumine ja piiride kompamine, võõras keskkond, uute inimeste ja reeglite õppimine – kõike seda on ühel lapsel korraga liiga palju kanda. Kasuvanemat ei aita ainuüksi hea tahe, tuge ja professionaalset abi vajavad nii laps kui ka tema uus pere.

Igal lapsel on õigus kasvada perekonnas. Ainult täiskasvanud saavad lapsi aidata, kasvatades neid üles oma peredes või toetades neid peresid, kes aitavad lastel suureks saada. Seetõttu laiendasime 2011. aasta kevadel oma fondi toetustegevust ja koostöös MTÜ-ga Oma Pere kutsusime ellu tugiprogrammi kasuperede nõustamiseks.

See on tugisüsteem, mille eesmärk on pakkuda tuge neile peredele, kellel on tahet ja jaksu kasvatada vanemliku hooleta jäänud last. Inimestele annab võõra lapse oma perre võtmisel kindlust teadmine, et nad saavad vajadusel abi. Mentorprogrammi raames on peredel võimalik osa saada professionaalsest nõustamisest, grupinõustamisest ning vajadusel saada abi mentorilt, kellel on isiklik vanemliku hooleta lapse kasvatamise kogemus.

Kõik me tuleme oma lapsepõlvest. Lastel, kelle koduks on olnud asenduskodu, on tee “suurde ellu” tunduvalt keerulisem. Kui täiskasvanud ja pere neile toeks ei ole, võivad nad oma käänulisele teele ekslema jäädagi.

Kodu ja oma pere, see pole ju privileeg – see on iga lapse põhivajadus ja -õigus. Suur tänu fondi annetajatele, kelle abil saame kasuperedele toeks olla.

Täna, kui selle pere kasulapsed on programmi toel juba kolmandat kuud nõustamisprogrammist tuge saanud, on veel vara öelda, kas kõik on korras. Kuid kõik osapooled, kes lastega tegelevad, on huvitatud sellest, et nad saaksid abi. Toeks on terve pere.

MTÜ Oma Pere projektijuhi Enel Kotliga rääkis Triin Lumi