Kohtumine päris Pipi Pikksuka ja härra Nilssoniga

8.04.2011
Blogi

2. aprillil sõitsid turvakodude lapsed üle Eesti kokku Tallinnasse Rahvusooperisse Estonia, et osa saada hiljuti lavale tulnud Pipi Pikksuka etendusest. Pipi lustakaid seiklusi nautisid teiste teatrisõprade hulgas 150 turvakodude last Tartust, Tallinnast, Pärnust, Harjumaalt ja Ida-Virumaalt.

Hommikul Estoniasse jõudes ootas lapsi esmalt ees elamusterohke ringkäik teatrimaja tagaruumidesse. Neil oli võimalus kiigata lavale ja orkestriruumi, kus tehti viimaseid ettevalmistusi etenduseks, grimmituppa härra Nilssonile kõrvade kleepimise ja Pipile tedretähnide joonistamise hetkel. Heideti pilk ka näitlejate garderoobidesse, maali- ja dekoratsioonisaali, balletitundi jt ruumidesse, kus kees etenduse eel vilgas elu. Lapsed olid rõõmsalt elevil, et said olla lavastuse ettevalmistuse keskel. “Sellisel juhul ei ole sa ju enam tavaline poiss või tüdruk oma klassis, kui saad öelda kohe lava taga esimese tervituse etenduse peaosatäitjatele,” arvas seitsmene Kaarel.
Neljane Rasmus nautis etenduse ajal kava läbilappamist. See tundus tema jaoks ikka väga huvitav olevat, sest kavalehti sai keeratud kümneid kordi algusest lõpuni.

Etenduse järel ootas lapsi Sinises saalis kõhutäide, et pikal teel tagasi koju nälg näpistama ei hakkaks. Suur oli laste imestus, kui nende seltsi tulid Pipi Pikksukk (Nele-Liis Vaiksoo) koos härra Nilssoniga, jagades meeleldi autogramme noorte austajate kavalehtedele.
5-aastane Maria sosistas ärevusega hinges vaevukuuldavalt Pipile küsimuse, et kas ikka peab ütlema “et ma suureks eal ei kasu”, sest tema tahtvat küll suureks ja targaks saada.

Toomas (8), kes kodus oli olnud pisut skeptiline selle plikade Pipi-värgi üle, rõõmustas: “Etendus ja Pipiga kohtumine olid väga lahedad. Ta oli nagu päris inimene!” Toomas sõnastas lause selliselt, kuigi tegelikult tahtis ta öelda, et näitleja elas oma rolli nii hästi sisse, et tegu oligi justkui päris-päris Pipiga.

Kalle (11) jagas Toomase järel oma muljeid: “Need olid kõik näitlejad. Nad tegid selle etenduse raamatu järgi, ma koolis lugesin juba seda. Etendust on palju põnevam vaadata, aga see oleks võinud enne olla, kui ma koolis raamatut pidin lugema.”

Seitsmene Elo ohkas vaid: “Pipi oli nii ilus. Kasvataja Heini teeb mulle ka sellised patsid nagu Pipil!” Ta jätkas oma mõtet: “Aga miks meil ei võiks lastekodus härra Nilssonit olla?” Sellele viimasele küsimusele kasvatajal paraku täiskasvanulikku vastust varnast võtta ei olnud – sest tõesti, miks mitte?

Kolmene Marlen keksis etenduse järel kodus ühest toast teise ja laulis vaheldumisi la-la-laa ja Pipi-Pipi-Pipi – tähendab, et meeldis! Õhinaga jutustasid lapsed, kuidas nad käisid laulu ja tantsu vaatamas. Marleni vend näitas kasvatajale lasteraamatut, kus oli sees Pipi moodi patsidega tüdruku pilt ning jutustas juurde, et tema on seda tüdrukut päriselt näinud, päriselt ka kohe!

Narva lapsed tegid järgmisel päeval kodus endale Pipi-grimmi, sedapuhku küll töövahenditeks vesivärvid. Rahvusooper ei pea järelkasvu üle muretsema – kõik need tüdrukud rääkisid oma grimmitöö kõrvale, et tahavad näitlejaks saada ja laval esineda. Kasvatajaga on veel vaja arutleda, et kuidas sinna saada. Aga see on ju veel vaid väike küsimus lahendamiseks, tähtis on, et unistus, mille poole püüelda, on olemas!

Triin Lumi