Detsembris tegi SEB Heategevusfond üleskutse SEB töötajatele, fondi toetuseks loodud Klubi vabatahtlikele ja nende sõpradele, et üheskoos olla jõuluvanaks nendele lastele, kellest vanemad ei hooli ja kelle koduks oli jõululaupäeval laste varjupaik.

Kõikidel soovijatel oli võimalik minna jõulupuu-kodulehele, kus olid pea 150 lapse nimed (8 laste varjupaigast ja lastekodust üle Eesti) ja nende soovid jõuluvanale. Kingitusi koguti SEB kontorites Tallinnas, Pärnus, Tartus ja Narvas ning kingipakid toimetati lasteni pühadeks. Nii nagu kõik head lapsed, leidsid ka varjupaikades peatuvad lapsed jõululaupäeval omanimelise kingi jõuluvana kotist. Kui mõni laps oli kinki avades vaoshoitum, siis paljude puhul oli üllatus, ärevus ja rõõm väga suur, sest jõuluvanalt ei osatud soovitud kinki oodata. Emotsioonid olid kõikides varjupaiga majades väga tugevad - tõelised tunded peegeldusid laste silmist, kui nad suure elevusega kingitusi avasid. Sel aastal ei jäänud varjupaigas peatuvate laste soovid pelgalt soovideks ja unistusteks ...

Siinkohal laste mõtteid ja reageeringuid.
Oleg (13 a) oli väga rõõmus puldiga auto üle ja hoidis seda terve õhtu käes. Puldiga sõitmist ei saanud kohe samal õhtul proovida, sest patareisid polnud sees, aga see tema rõõmu ei rikkunud.
Väikese Maria (4 a) imeilus nukk võlus teda esimesest pilgust ja ta ei olnud nõus seda käest panema ka järgmistel päevadel, käies kogu aeg ringi, nukk kaenlas.
Maksim (11 a) tundis heameelt konstruktori üle ja uuris, mida kõike sellest valmistada saab.
Tatjana (14 a), kes oli tulnud varjupaika vaid mõni päev enne pühi, küsis pärast kingituse saamist kasvataja käest rahulolevalt, et kuidas jõuluvana küll teadis, et ta just kindaid vajas ...
Riho (17 a) kingituseks oli Silvi Vraidi plaat Eesti Kullafondist ja muusika rütmis jalgu liigutades rõõmustas ta, et see oli just see, millest ta oli ammu unistanud ja nüüd siis ka sai!
Jaanus (10 a) ei öelnud pärast kingi avamist mitte midagi. Kasvataja, kes lapse kõrval viibis, ütles, et ei suuda seda vaatepilti sõnades edasi anda, sest poisi silmis oli niivõrd suur rõõm ja hämming. Jaanus lihtsalt käis ja näitas kõikidele kaaslastele ja kasvatajatele oma MP3 mängijat, mille jõuluvana talle toonud oli.
Väike Kelly (5 a) oli samuti silmnähtavalt elevil ja rõõmus oma kingi üle, käies ja näidates seda kõikidele, esitades samal ajal oma hiljutiõpitud slängi: “La-a-ahe!”
Eduard (15 a) togis uhkelt kingituseks saadud jalgpalli ja unistas: “Nüüd oleks mul ka jalgpallisaapaid vaja!”
Sergei (15 a) loeb kingiks saadud venekeelseid juturaamatuid suure hoolega ja istub selle võrra palju vähem arvuti taga.
Laura (6 a) ohkas ja õhkas üheaegselt: “Ma ei ole mitte kunagi varem jõuluvana käest kinki saanud!”
Regina (13 a) sai kingituseks Barbie nuku koos riiete komplektiga. Kinki avades hakkas tüdruk nuuksuma, öeldes, et ta on seda oma emalt juba ammu-ammu palunud, aga emal polnud võimalust talle soovitut osta.
Miša (6 a) kangestus ja ei suutnud isegi aitäh öelda ... Ta oli pakendit avades üliettevaatlik, sest hirm kinki lõhkuda oli nii suur. Alles hilisõhtul lubas ta ka teistel lastel oma kingituseks saadud autosid vaadata.
Robert (12 a): “Uskumatu! Saangi kõrvaaugu. Ma arvasin, et te nagunii ei luba. Kuule, aga see on ju VALUS!” Asi muutus korraga reaalseks ja nüüdseks peaks tal olema koos kasvatajaga salongis auku tegemas juba käidud.
Nastja (4 a) ehitas oma uuele nukule laua alla toa ja mängis seal terve päeva.
Karina (6 a), kellel olid silmad suured nagu taldrikud: “Nukuvanker! Ma ju TAHTSIN seda!” Tüdruk rõõmustas ja imestas üheaegselt ja rääkis sellest nii, nagu tahtmine välistaks saamise. Usutavasti on ka tema just üks paljudest neist tüdrukutest, kelle soovid on siiani vaid unistuseks jäänud.
Roman (11 a) saatis jõuluvanale suure tänu, et too aimas ära tema südamesoovi.
Riho (12 a) oli saadud kingiga ülimalt rahul. “Vaata, mis ma sain!” oli poiss õhinal kasvatajale hüüdnud. Järgmisel päeval, kui laps emaga koju läks, polnud emotsioon veel vaibunud ja ka ema ees ei suutnud ta oma rõõmu varjata. Ema tänas südamest jõuluvana, kuna seni pole nende peres olnud võimalust lapsele kinke teha.
Kenneth (8 a), kes sai kingiks raamatu ja Rubiku kuubiku, ütles mõtlikult: “Ma nüüd ei teagi, kumb on huvitavam ...”
Vadim (3 a) tassis ülitähtsalt oma jõuluvanalt saadud kingitust pea nädal aega kinkekotiga igale poole kaasa ja näitas hoolega valitud inimestele kotisuust, mis ta sai.
Jõuluvana kommentaar kingijagamise käigus: “Huvitav, mida väiksem mees, seda suurem kingitus. Mida pikem poiss, seda lühem luuletus.”

Mõnes majas oli kuulda ka väikest riidu laste vahel, sest kingituste väärtus oli erinev. Kui nähti, et teise kingitus on parem, moodsam ja ilusama värviga, tekitas see pisut omavahelist naginat. Laste ärevus seoses jõuludega oli usutavasti nii suur, et enam ei osanud nad olukorda adekvaatselt hinnata.
Aga me ei näe nende laste sisse ega tea, mida nad tegelikult tunnevad siis, kui igal pool räägitakse perekesksest pühast, kus kõik lähedased saavad kokku ja et see on just see aeg, mil juhtuvad jõuluimed ... Ja samal ajal kisendab nende haiget saanud hing kodusoojuse ja turvatunde järele ...

Suured tänud “jõuluvanadele”, kes aitasid teoks teha väikese jõuluime, kinkides neile lastele, kellest vanemad ei hooli, tükikese oma ajast, tähelepanust, hingest ja südamest. See tähendab palju.
Triin Lumi