Eesti asenduskodudes (lastekodus) elaval 1200 lapsel on toit laual ja tuba soe, kuid võrreldes tavaperes kasvavate lastega ei ole neil kedagi, kes neist tingimusteta hooliks, kirjutab MTÜ SEB Heategevusfond tegevjuht ja kolme tütre ema Triin Lumi portaalis Läänlane.

Lastest, kes ei ole kellegi omad

Kolme tütre ema Triin Lumi muretseb, et lastekodulastel on head elutingimused, aga nende andeid tihtipeale ei märgata. Asenduskodu töötaja tööjuhendis ei ole ülesannet leida igas lapses seda, mis muudab lapse eriliseks.

Eesti asenduskodudes (lastekodus) elaval 1200 lapsel on toit laual ja tuba soe, kuid tavaperes kasvavate lastega võrreldes ei ole neil kedagi, kes neist tingimusteta hooliks. Rasvatajad ja muu personal lähevad oma vahetuse lõppedes koju ja nii ei teki lapsel võimalustki turvaliseks kiindumussuhteks. Soome päritolu psühhoterapeut Tommy Hellsten on öelnud: et laps saaks laps olla, peab tal olema keegi, kelle laps olla.

Lapsevanemana on minu roll mõelda aastate peale ette ja toetada lapse suureks saamist — innustada käima ja rääkima õppimist, teha selgeks esimesed tähed ja numbrid, viia käekõrval huviringi, harjutada üheskoos võõrkeele kontrolltööks, koguda sääste lapse tulevasteks õpinguteks jpm. Kuidas kasvatada õnnelikku last?

Mõeldes, milliseid oskusi oma lastele õpetada, et nad elus hästi hakkama saaksid, soovin vanemana eelkõige, et nad oleksid õnnelikud: targad, terved, heade sotsiaalsete oskustega ja oma tegemistes edukad.

Mu hea sõber viib oma 2aastast poega kolm korda nädalas lauluringi, sest ta unistab, et näeb kümmekonna aasta pärast teda rahvusorkestri ridades.

Üks noor ema rääkis, et soovib oma pooleaastased kaksikud peale lasteaiajärjekorra panna kõhe ka jalgpallitrenni ja loovringi nimekirja. Perekonnatuttav aga võttis end nädalaks töölt vabaks, et käia kooli mineva tütrega mitme kooli sisseastumiskatsel. Naaber plaanib veeta puhkuse Euroopas, et olla rulluisuvõistlusel Baastase tütre saatja.

Tavapere vanematena ootame oma lastelt ehk liigagi palju ja seame neile suured lootused. Võib-olla ihkame südamesopis natuke, et nad täidaksid meie endi täitumata unistused. Teeme oma laste heaks kõik, et nad ei peaks millestki puudust tundma ja saaksid kasvada parimaiks.

Asendus- ja turvakodudes elavailt lastelt aga ei oota üldjuhul mitte keegi mitte midagi. Neil ei ole hoolivat superema. Sellist, kes sõbrannadega meistrivõistlusi pidades kõik beebidele mõeldud keelekursused läbi käiks, või isa, kes eile sündinud pojale kõik oma tööriistad pärandab ja ootab, et saaks hakata koos põnniga kõhe tõelisi meestetöid tegema. Ta on ju lastekodust!

Eestis on vanemliku hoolitsuseta lastele pahatihti hinnangulised sildid külge riputatud. Õpetaja teab, et see on laps, kellel on sageli kodutööd tegemata ja õppimisvahendidkaasa võtmata — aga mis temast ikka tahta, ta on ju lastekodust!

Naaber mõtleb, et mida head saab sellest lapsest üldse oodata, kui ta ema ja isa on nagunii ..sellised". Klassikaaslased tögavad, sest kõigile on ju selge, et ta on teistsugune, juba selles mõttes, et ta ei ela ju ,,päris" kõdus.

Nad on lapsed, kes saavad palju halbu hindeid. Nad saavad eelarvamuslikke hinnanguid lähikondseilt, kes on veendunud, et nad on halvad. Sellega aga hävib miski, mis on lapses tähtis — tema enesekindlus. Võttesära enesekindluse, kasvatame asutustes lapsi, kes on juba enne ellu astumist alla andnud.

Asenduskodus on laps ümbritsetud küll headest täiskasvanutest, kes panustavad tema heaks 24 tundi ööpäevas, ent töötajail on vahetustega töö, inimesed on erinevad ja vahetuvad. Päris ema ei ole ju emarollis vahetusega ega astu vahepeal rollist välja. Kui asenduskodu lapsel on lauluvõistlus kõdust sada kilomeetrit eemal, siis on raske leida lapsele saatjat, kes oma vabast ajast seda teeks. See on mõistetav, sest töötaja ei taha ju oma peret millestki ilma jätta, aga kaotaja on ikkagi enamjaolt vanemliku hoolitsuseta laps. Oma kõdus kasvava lapsega läheme sellistele väljasõitudele kaasa, kas või nui neljaks!

Iga laps on eriline! Igal lapsel on õigus ja vajadus elada peres!

Nii on tavapärane, et vanemliku hoolitsuseta laste andeid ei märgata ja neile ei anta alati võimalust õnnestuda. Asenduskodu töötaja tööjuhendis ei ole ülesannet leida igas lapses miski, mis muudab just selle lapse eriliseks. Ometi on kõik lapsed andekad ja keegi neist pole loodud kaotajaks, neil on lihtsalt puudu see ÜKS, kes oleks alati lapsel olemas ja kellega tekiks turvaline kiindumussuhe. Kiindumussuhtest sündinud turvatunne annab lapsele enesekindluse, julguse ja võimekuse elus edasi minna.

Iga laps on väärtus. Ma usun, et lapsed sünnivad südames. Ühed annavad lapsele elu, aga mõnikord tuleb teistel vanematel õpetada last seda elu elama. Kutsume kõiki 2. juunil kõndima Eestimaa südamesse Paidesse. Nii on võimalus anda oma panus teadlikkuse parandamisse, et iga laps vajab kasvamiseks turvalist ning armastavat peret.

Lisainfot 2. juuni kõnni kohta vt www.omapere.ee

Triin Lumi SEB Heategevusfondi tegevjuht

Allikas: Lääne Elu