Kuidas me Ida-Virumaal piparküpsiseid tegime

8.01.2012
Blogi

Mis tunne see on, kui jõulud mööduvad kohas, kus sa ei saa mitte kedagi kutsuda oma emaks või isaks? Jõulupuu on ehitud, akna ees vilguvad värvilised tuled, aga ruum on väikese lapse jaoks täis võõraid inimesi, kes on kas ajutiselt või püsivalt tema ainukene pere.

Meie õnneks ei tea, mis tunne see on, aga nüüd teame, mis tunne on proovida Narva ja Sillamäe turvakodude lastele pühade aeg veidikene rõõmsamaks ja piparkoogilõhnalisemaks muuta. Seda ei ole palju ja me ei tea, mida nad sellest ettevõtmisest täpselt arvavad, aga loodame, et vähemalt paariks tunniks oli nende ainuke mure see, kuidas teha maailma kõige ilusamad ja kõige suurema glasuurikihiga piparkoogid.

Silja: Enne laste juurde jõudmist olin täitsa ärevuses. Ma ei olnud iialgi üheski lastekodus käinud ja ei teadnud, kui viletsates oludes need lapsed kasvavad või millise silmavaatega nad mulle otsa vaatavad.

Kui laupäeval kella 12 ajal koos piparkoogitaigna, rullide ja glasuuriga Narva turvakodusse jõudsime, oli emotsioon mitte väga palju erinev filmis “Naerata ometi” nähtust. Küll aga muutus see lapsi nähes ning jahu ja tainast laiali jagades päris kiiresti. Pärast mõne piparkoogi meisterdamist oli kontakt loodud ja kõik laabus tõrgeteta. Ei olekski osanud esmase välise vaatluse alusel öelda, et tegu on väikeste inimestega, kel hinges suur auk kuni hetkeni, mil väike, umbes kolmeaastane piparkoogimeisterdaja pea vastu lauda ära lõi ja ohjeldamatult nutma hakkas. Ma sattusin segadusse, sest mõtlesin, kuhu see ema nüüd jääb, aga samal hetkel tajusin, et teda ju ei tulegi. Mõtlesin, kas peaksin väikese nüüd sülle võtma või mitte. Veidi aja pärast tuli kasvataja ja viis nukrutseja teise tuppa. Teised lapsed jätkasid segamatult piparkookide meisterdamist, ainult et mina olin veidikeseks motivatsiooni kaotanud.

Liis: Paljud väikesed Narva turvakodu lapsed tegid piparkooke esimest korda elus, aga nad olid uskumatult agarad õppima. Olenemata sellest, et mina ei oska vene keelt ja nemad ei osanud eesti keelt, ei tekkinud meil omavahelises suhtluses kordagi arusaamatusi. Nad olid avatud, siirad ja õpihimulised. See, et laua peal peab olema taigna rullimiseks just täpselt parajas koguses jahu ja et piparkoogivormi teravama servaga on kergem piparkooke taignast välja vormida, sai selgeks imekiirelt. Ka kõige pisemad meisterdajad said taigna laua peale lapikuks - lihvisime nende rullimistehnikat vahepeal taignarullist nelja käega kinni hoides. Lisaks oskan mina nüüd laste juhendamise järgi kümnete kaupa vabas vormis hiiglasuuri päikeseid ja südameid taignast välja lõigata ning öelda vene keeles “дырка” (auk) ja “тесто” (tainas). Sellist sõna nagu “piparkook” polevatki vene keeles olemas ja kui ma pakkusin, et see võiks olla ju “перецныи печенье” (piparküpsis), arvasid lapsed suure naeru saatel, et ma olen vist väheke imelik.


Igaüks meist, kellel kipub teinekord “liiga külm ilm”, “liiga palju tööd”, “majanduslangus” või mõni muu kaheldava tähtsusega argimure reaalsustaju tuhmistama, peaks vahepeal oma igapäevarutiinist välja astuma ja nendele väikestele tegelastele otsa vaatama. Nendel lastel on sellistest inimväärse elu koostisosadest , mis paljudele meist on elementaarsed, nii suur puudus, et me ei oska seda unes ka näha. Enda elujärg on pärast sellist kogemust jälle kenasti õigesse perspektiivi loksutatud.

Liis ja Silja Narusk, SEB Heategevusfondi Klubi vabatahtlikud